Kemikaali ohutuskaart (SDS – Safety Data Sheet) on professionaalseks (erialaseks) kasutamiseks mõeldud dokument, mis sisaldab ohtliku kemikaali kohta seaduses ettenähtud piisavat informatsiooni kemikaali ohutuks käitlemiseks, teavitab potentsiaalsest ohust (kõrvaltoimete tekkimise tõenäosusest) inimese tervisele ja keskkonnale ning peab võimaldama tarvitusele võtta vajalikud abinõud töötajate tervise, ohutuse ja keskkonna kaitsmiseks ettevõttes. Ohutuskaart on vahend teabe edastamiseks tarneahelas.

Tööandjad peavad ohtlike kemikaalide ja neid sisaldavate materjalide hankimisel saama tarnijalt kogu asjakohase teabe ohtliku kemikaali kohta, sealhulgas eestikeelsed ohutuskaardid kooskõlas REACH-määruse artikliga 31. 

Ohutuskaarti ei ole tööandjal vaja tarnijalt hankida, kui üldsusele pakutavad või müüdavad ohtlikud kemikaalid on varustatud piisava teabega*, mille alusel on tööandjal võimalik rakendada asjakohaseid meetmeid tervise, ohutuse ja keskkonna kaitseks (ohtlike kemikaalide määruse § 2 lõige 3¹). Üldsusele pakutav või müüdav kemikaal on kättesaadav kõigile inimestele jaemüügis, sõltumata sellest, mis otstarbel neid kemikaale kasutatakse (näiteks ehituspoes müüdavad värvid, toidupoes müüdavad nõudepesuvahendid jm, mida kasutatakse nii kodus kui ka töökohal). Seejuures peab tööandja jälgima, et üldsusele pakutava ja müüdava ohtliku kemikaali pakendil olev informatsioon oleks arusaadav ja loetav (pakend ja sellel olev tekst ei oleks määrdunud, kirjad/piktogrammid ei oleks kulunud jm), et töötajad saaksid kemikaali ohtlikkuse ja rakendavate meetmetega igal ajahetkel tutvuda.

Ka üldsusele kättesaadavaid ja müüdavaid ohtlike kemikaale ja nende ohtlikust ja mõju töötaja tervisele tuleb tööandjal hinnata ning võtta selle alusel tarvitusele vajalikud meetmed riskide maandamiseks. Kui tööandja on soetanud ohtliku kemikaali, mille pakendil ei ole piisavalt teavet, peab tööandja hankima kemikaali ohutuskaardi, et tal oleks võimalik tagada tervise, ohutuse ja keskkonna kaitse.

Ohutuskaart on soovitatav hankida ka olukorras, kus töötaja kokkupuude üldsusele pakutava või müüdava ohtliku kemikaaliga on sage ning ohtliku kemikaali mõju tervisele on suur. Võrreldes pakendil oleva teabega annab ohutuskaart põhjalikuma teabe ohtliku kemikaali ja selle ohutu käitlemise kohta. Samuti säilib tööandja õigus küsida ohutuskaarti ka siis, kui tegemist on üldsusele pakutava või müüdava ohtliku kemikaaliga ning pakendil on piisav teavet, et rakendada piisavalt meetmeid ohutuse, tervise ja keskkonna kaitseks.

Kui tööandja on soetanud ohtliku kemikaali (sh kemikaal, mis: 1) ei ole üldsusele kättesaadav, või 2) on üldsusele kättesaadav, aga pakendil ei ole piisavalt teavet), mille kohta ta ei saanud tarnijalt kemikaali ohutuskaarti, siis ei tohi tööandja sellist kemikaali töötaja kasutusse anda, kuna ei ole teada kuidas seda kemikaali tuleb ohutult käidelda ning, mis on võimalikud kemikaali poolt põhjustatavad terviseriskid. Kui tööandja ostab kemikaale väljastpoolt Eestit ja tarnijalt ei ole võimalik saada eestikeelset ohutuskaarti, tuleb tööandjal organiseerida ohutuskaardi tõlkimine (enne eestikeelse ohutuskaardi olemasolu ei tohi kemikaali töötajal kasutusse anda).

Tööandjal ei ole võimalik soetada nõutavate kaitseomadustega isikukaitsevahendeid teadmata, mis omadustega kemikaaliga on täpselt tegemist. Kemikaali ohutuskaardil peab olema info, milliseid isikukaitsevahendeid tuleb sellega kokkupuutel kasutada ja milliste kaitseomadustega peavad need olema. Näiteks peab olema kirjas, millisest materjalist kindaid tuleb kemikaaliga kokku puutudes kanda, millise ehitusega kaitseprille või mis tüüpi hingamisteede kaitsevahendit kasutada. Kui kaitseks kemikaali eest kasutada valest materjalist kindaid, ei pruugi isikukaitsevahendist üldse kasu olla kuna kemikaal söövitab kinda katki. Kasutades vale tüüpi hingamisteede kaitsevahendit võib töötaja ikkagi kemikaali sisse hingata. Silmi tugevalt ärritava kemikaal kasutamisel ei piisa mistahes kaitseprillidest vaid tuleb kasutada tihedalt liibuvaid kaitseprille, et kemikaal ei saaks silma sattuda.

Ohutuskaardil on ka toodud info terviseriski ja esmaabimeetmete kohta. Ohtlikke kemikaale kasutades, peab töökohal olema silmadušš (silmaloputuspudel). Silmaloputuspudeleid soetades tuleb arvestada ka sellega, kui pikka aega tuleb silmi loputada. Ohutuskaardil on kirjas mitme minuti jooksul on silmade loputamine vajalik ning sellest ajast tuleb kinni pidada.

Samuti on kemikaali ohutuskaardil info kuidas kemikaali hoiustada ning milliste teiste kemikaalidega tuleb kokkupuudet vältida.

Selleks, et töökeskkonna riskianalüüsis hinnata riski kokkupuutest keemilise ohuteguriga on vaja teada, milliste omadustega kemikaaliga töötaja kokku puutub, kas näiteks kemikaal on ohtlik sissehingamisel või kahjustab ta silmi või põhjustab uimasust ja pearinglust nii, et kemikaaliga kokku puutunud töötaja ei pruugi olla suuteline ruumist väljuma või endale abi kutsuma.

Kui töötaja saab kokkupuutest kemikaaliga tervisekahjustuse ning on vaja pöörduda arsti poole on vajalik anda arstile kemikaali ohutuskaart, et arst teaks, millest on terviserike põhjustatud.

Kemikaali ohutuskaarte tuleb hoida kergesti leitavas kohas (kui juhtub õnnetus ja on vaja teada millised on kustutusmeetmed või kuidas anda esmaabi, siis ole aega pikalt ohutuskaarti otsida). Töökeskkonna sisekontrolli käigus võiks üle vaadata ka selle, kas on olemas ohutuskaardid kõikide kasutatavate ohtlike kemikaalide kohta. Näiteks on mingi kemikaal teise vastu välja vahetatud aga ohutuskaarti uuele kemikaalile ei ole veel hangitud.

Ohutuskaart koosneb 16 jaost. Ohutuskaardi 16 jagu täidetakse asjakohase ja kättesaadava teabega aine/segu kohta ning kõik jagude alapunktid peavad olema täidetud:

1. JAGU: Aine/segu ning äriühingu/ettevõtja identifitseerimine
2. JAGU: Ohtude identifitseerimine
3. JAGU: Koostis/teave koostisainete kohta
4. JAGU: Esmaabimeetmed
5. JAGU: Tulekustutusmeetmed
6. JAGU: Meetmed juhusliku sattumise korral keskkonda
7. JAGU: Käitlemine ja ladustamine
8. JAGU: Kokkupuute ohjamine/isikukaitse
9. JAGU: Füüsikalised ja keemilised omadused
10. JAGU: Püsivus ja reaktsioonivõime
11. JAGU: Teave toksilisuse kohta
12. JAGU: Ökoloogiline teave
13. JAGU: Jäätmekäitlus
14. JAGU: Veonõuded
15. JAGU: Reguleerivad õigusaktid
16. JAGU: Muu teave

*Pakendil peab olema CLP-määruse kohaselt järgnev teave: 

• tarnija(te) nimi, aadress ja telefoninumber;
• aine või segu nimikogus elanikkonnale kättesaadavaks tehtud pakendis, kui see kogus ei ole pakendil mujal märgitud;
• tootetähised, näiteks segu kaubanimi või nimetus;
• vajaduse korral ohupiktogrammid vastavalt CLP määruse artiklile 19, näiteks söövitav;
• vajaduse korral tunnussõnad vastavalt CLP määruse artiklile 20, näiteks ettevaatust;
• vajaduse korral ohulaused vastavalt CLP määruse artiklile 21, näiteks plahvatusohtlik;
• vajaduse korral hoiatuslaused vastavalt CLP määruse artiklile 22, näiteks kanda külmakaitsekindaid ning kaitsemaski või kaitseprille; vältida nahale ja silma sattumist;
• vajaduse korral lõik lisateabega vastavalt CLP määruse artiklile 25, näiteks reageerib ägedalt veega.

CLP tähistab ingliskeelseid sõnu klassifitseerimine, märgistamine ja pakendamine (classification, labelling, packaging)

Töökeskkonnas võivad käsi ohustada erinevad vigastused – marrastused, sisselõiked, põletused, kemikaalid jne. Ükski kinnas ei kaitse käsi kõigis ettetulevates olukordades, mistõttu on oluline hinnata riski iga töö puhul eraldi ja valida kinnas, mis pakub just selle konkreetse töö puhul piisavalt kaitset.

Kindlasti peab kindaid kasutama keevitamisel, teravate servadega esemete käsitsemisel (välja arvatud töö seadmetega, kus kindad võivad kinni jääda), töötamisel hapete ja alustega, taimekaitsetöödel ning liha konditustamisel ja tükeldamisel, käsinoa kasutamisel lihakeha töötlemisel ja töövahendite ja -masinate  lõiketerade vahetusel.

Üldiselt võib kaitsekindad liigitada ühekordselt kasutatavateks (näiteks osa latekskindaid, kilekindad jms) ja korduvkasutatavateks (valdav osa kaitsekinnastest) ning edasi juba sõltuvalt tüübist ja kaitseomadustest kolme kategooriasse:

• Kategooria 1– kaitseb vaid vähese ohu puhul. Sellesse kategooriasse kuuluvad majapidamiskindad, mis kaitsevad pesu-, nõudepesu-, puhastusvahendite eest ning kindad, mis kaitsevad esemete eest, mille temperatuur ei ületa +50°C. Ülejäänud selle kategooria kindaid võib kasutada kergema töö, nt aiatööde tegemiseks.
• Kategooria 2– Kõik kindad, mis ei kuulu kategooriasse 1 või 3. Siia kuuluvad kindad, mida võib kasutada, kui ohtu ei klassifitseerita väheseks või liiga suureks. Selles kategoorias on kindad, mis kaitsevad mehaaniliste ohtude eest vastavalt standardile EN 388 ja külma või kuumakahjustuste eest vastavalt standardile EN 407.
• Kategooria 3– kaitseb ohtlikus keskkonnas tõsiste ohtude eest. Selle kategooria kindad kaitsevad tõsiste ja püsivate kahjustuste eest, nt agressiivsete kemikaalide käitlemine. Et kaitsta käsi agressiivsete ainete/kemikaalide eest, tuleb valida kinnas, mis vastab standardile EN 374-3. Enne kasutamist tuleb kemikaali ohutuskaardi abil kindlasti veenduda, et kinnaste materjal kaitseb käideldava aine eest ning välja selgitada, kui kaua kinda materjal agressiivses keskkonnas vastu peab. Meeles tuleb pidada, et tootjad kirjeldavad materjalide vastupidavust vaid puhaste kemikaalide puhul, mitte erinevate ainesegudega kokkupuutumisel.

Lihtsustatult on neli peamist tegurit, mille järgi tuleks otsustada, milliseid kindaid konkreetse töö puhul kasutada:

• ohu liik (keemiline, füüsiline jms),
• tööülesanne (näiteks nii elektriku, maalri kui ka keevitaja käed vajavad kaitset, ent nende tööd on sootuks erinevad ja nii vajavad nad ka erinevaid kindaid),
• kasutaja eripära (suurus ja sobivus, tervislik seisund jne, sh allergiad, näiteks lateksi),
• tingimused töökohas (ergonoomia, temperatuur, märg või kuiv jne).

Kõiki eeltoodud tegureid tuleb arvestada koos, mitte eraldi, kuna oluline on nende koostoime. Hea ja sobiv kinnas peab istuma kätte ja olema mugav, mitte liiga suur ega liiga kitsas.

Lühiülevaade enamlevinud kinnastest

• Puuvillased ja kangast kindad hoiavad käed puhtad ja kaitsevad kriimustuste-marrastuste eest, aga ei pruugi olla piisavalt tugevad, et kaitsta karmima töö või teravate materjalide eest.
• Kaetud kangast kindad võivad pakkuda kaitset mõõdukalt kontsentreeritud kemikaalide vastu. Neid saab kasutada laboratoorsel tööl, kui need on piisavalt tugevad, et kaitsta konkreetse kemikaali vastu.
• Kummist, kilest või sünteetilisest materjalist kindaid saab kasutada puhastustöödel või töötades õlide, lahustite ja muude kemikaalidega.
• Nahkkindaid kasutatakse keevitamisel, sest nahk talub sädemeid ja mõõdukat soojust. Ka haavade ja marrastuste tekke riski saab vähendada nahast kindaid kandes.
• Alumiiniumkattega kindad on soovitatavad keevitus-, metallivalu- ja -sulatustöödel, kuna pakuvad soojust peegeldavat ja isoleerivat kaitset.
• Kevlarkinnastel on mitmesuguseid tööstuslikke rakendusi. Need on lõike- ja kulumiskindlad ning kaitsevad nii kuuma kui külma eest.
• Metallvõrgust või metallvõrguga varustatud kindad on valdavalt kasutusel liha ja kalatööstuses tükeldamisel-töötlemisel ning lõikemasina terade vahetusel.

Kemikaalide/vedelike kindlad kindad pakuvad kaitset konkreetsete kemikaalide vastu:

• butüülkautšuk-kindad: näiteks lämmastikhape, väävelhape, soolhape;
• looduslikust lateksist kummikindad: vesi või happed, leelised, soolad ja ketoonid;
• neopreenkindad: hüdraulilised vedelikud, bensiin, alkoholid ja orgaanilised happed;
• nitriilkummist kindad: klooritud lahustid.

Kaitsekinnaste kasutamine

Enne töö tegemist veendu, et kindad on terved, sobivad tehtava töö jaoks ning on mugavad kanda. Peale tööd, sõltuvalt töö liigist ja kinnaste eripärast, tuleb need kas puhastada, pesta või utiliseerida. Korduvkasutatavate kinnaste vananemisel, liigsel määrdumisel, katkikulumisel või rebenemisel tuleb need uute vastu vahetada.

Peamised töö- ja kaitsekinnaste omadusi kirjeldavad standardid:

• EN 388– mehaanilist vastupidavust kirjeldav standard. Tootele märgitakse (haamrit kujutava) piktogrammi alla 4-kohaline kood, mille iga number tähistab kinda vastupidavust vastavalt kas kulumisele, lõikele, rebenemisele või torkele ning edastab hinnangu vahemikus 1–4 (v.a lõikekindlus, mida hinnatakse vahemikus 1–5), kus suuremad numbrid märgivad paremat tulemust;
• EN 420 – üldised nõuded kinnastele;
• EN 407– kuumust ja leeki taluvate kinnaste kirjeldamiseks kasutatav standard. Kinnaste sellekohased omadused märgitakse väikese (leeki kujutava) piktogrammi alla numbriga vahemikus 1–6, kus suurem number tähistab suuremat kuumakindlust;
• EN 374– kirjeldab kindaid, mis tagavad kaitse keemiliste ja mikrobioloogiliste mõjurite vastu;
• EN 60903– kõrgepinget isoleerivate kaitsekinnaste iseloomustamiseks kasutatav standard, mille puhul on numbritega 00–4 märgitud pingetaluvuse väärtus ja mida suurem number, seda suuremat pinget kindad taluvad;
• EN 10819– vibratsiooni alandavate kinnaste puhul on toote markeerimisel viidatud just sellele standardile (200 Hz kuni 1250 Hz vibratsiooni vähendamine kuni 40% võrra).

Kaitseprillid on mõeldud kandja silmade kaitsmiseks, mitte tööjuhi või kaupmehe rõõmuks ega silmakirurgide töö vähendamiseks.

Milliseid kaitseprille valida, saab selgeks siis, kui mõelda läbi tööd ja protseduurid, mis võivad tegijat ohustada. Silmakaitsevahendid peavad vastama standardile EN 166, et tagada piisav kaitse. Kindlasti tuleb silmakaitsevahendeid kasutada töödel, kus esineb silmade või näo vigastamise oht ehk siis vähemalt järgmiste tegevuste puhul:

• keevitamine, sepistus-, lihvimis-, puurimis-, treimis- ja freesimistööd;
• töö sula-ainega (sh plasti- ja klaasitööstus) või töö selle läheduses;
• kivitöötlemine ja lõhketööd;
• töö energia jõul töötava mutri/kruvikeerajaga (sh ka näiteks akutrell);
• töö naelapüstoliga;
• abrasiivsete ainete ja vedelike pihustamine (sh ka näiteks liiva-, soodapritsi tööd, torkreetseadme-, pahtli- või krohvipritsi tööd, töö ehitusvahtudega jne);
• töö hapete, aluste ning desinfitseerimis- ja rooste-eemaldusvahendiga ning taimekaitsetöö;
• otsese soojuskiirgusega töö, laseriga töö.

Silmakaitsevahendid võib jagada peamiselt kolmeks:

• kaitseprillid on tänapäeval valdavalt kergete polükarbonaadist klaasidega. Osal mudelitest on võimalik klaaside nurka ja prillisangasid pikemaks või lühemaks muuta, mis annab võimaluse kaitseprillide sobitamiseks erinevate näokujudega või vastavalt oludele.

Paljude tänapäevaste kaitseprillide kaitseklaasid on UV-filtriga. Hea on soetada uduvastase pinnakatte ja kriimustuskindlama kaitseklaasiga prillid.

• umbprillid (sh nn gogglesid)on parimate kaitseomaduste ja hea disainiga; laia, avatud vaateväljaga ja plastikkummist äärega, mis suurendab kasutamismugavust ja prillide liibumist vastu nägu; piisava suurusega, et sobida ka optiliste prillide peale ilma kohmakat ja ebamugavat tunnet jätmata.
• kaitsevisiir on kas kogu või poolt nägu kaitsev läbipaistev visiir, mis on valmistatud sõltuvalt kasutusotstarbest kas tihedast metallvõrgust või polükarbonaadist. Kaitsevisiir koosneb tavaliselt reguleeritavast peakarkassist ja vajadusel lauba löögikaitsest. Mõnel komplektil on küljes kõrvaklapid (näitena võib tuua ilma kiivrita töötamist trimmeriga). Mõned visiirid on mõeldud kasutamiseks kiivriga (integreeritavad).

Kui vaadata alltoodud pilte ja mõelda oma töödele-tegemistele, siis võib teha esmased järeldused kaitsevahendite valikuks.

Fotodel esitatu näitlikustab silmade kaitsmiseks vajaminevate erinevate kaitsevahendite kasutegurit. Kõigil puhkudel on katses kasutatud värvaine pihustamist 0,5 meetri kauguselt 4-5 sekundi jooksul. Piltidel on vasakult paremale – retseptiprillid, enim kasutatavad kaitseprillid ja umbprillid.

Juhul, kui kaitseprillide kasutamine pole nõutud kogu tööpäeva vältel, tuleb prille kanda vähemalt nende tööülesannete täitmisel, mille tulemusena eraldub tolmu või on võõrkehade silma sattumise risk, samuti kõigi tööde puhul, mil kasutatakse elektrilisi või pneumaatilisi tööriistu (näiteks ketaslõikur, platesaag, ketassaag, elektritrell jne). Lisaks puhkudel, mil puututakse kokku ohtlike kemikaalidega või on mõni muu risk, et midagi võib silma tabada ja vigastuse tekitada.

Prillide määrdumisel või tolmuseks muutumisel tuleb valida ohutu koht nende eest võtmiseks ja puhastamiseks. Kuigi protseduur ei võta kaua aega, võivad  töökohal olevad ohutegurid silma vigastada. Prillide hooldamisel tuleb järgida tootja juhiseid, sõltuvalt määrdumisest tuleb kasutada kas sooja vett või spetsiaalset puhastusvahendit ja puhastuslappi.

Kaitseprillid ei ole eluaegsed. Klaaside kriipimisel või vigastumisel või prilliraamide vigastumisel tuleb need vahetada uute vastu.

Töötamisel kohtades, kus on tegemist abrasiivsete ainete ja vedelike pihustamise (näiteks liiva-, soodapritsi tööd, torkreetseadme-, pahtli- või krohvipritsi tööd, töö ehitusvahtudega jne), hapete, aluste ning desinfitseerimis- ja rooste-eemaldusvahendiga või taimekaitsetöödel tuleb kanda kinniseid kaitseprille, mis liibuvad tihedalt vastu nägu ega lase pihustuvatel ainetel silma sattuda. Need on umbprillid (sh nn gogglesid), millel on parimad kaitseomadused ja hea disain; lai, avatud vaateväli, plastikkummist äär, mis suurendab kasutamismugavust ning prillide liibumist vastu nägu; piisav suurus, et sobida ka retseptiprillide peale ilma kohmakat ja ebamugavat tunnet jätmata.

Samasuguseid kaitseprille on mõistlik kasutada ka näiteks betoneerimise puhul, kus puututakse kokku kemikaaliga – n-ö betoonipiim on leeliseline ja kokkupuutel silmaga mõjub söövitavalt. Sama töö puhul on oht, et betooni pumpamisel tekkida võiva vooliku ummistuse korral see puruneb ning betooni täitematerjali komponendid, sh kivikesed ja liiv, mis üle 75-baarise surve alt pääsevad ning silma tabavad, vigastavad seda raskelt.

Kaitseprillide valik on nii suur, et igaüks, kes soovib oma silmi kaitsta, peaks leidma endale sobivaimad. Prillide valimisel on abi ka teadmisest, et kaitseprillide klaasil (ja ka raamil) on numbrikombinatsioon, mis kirjeldab kaitseprillide omadusi. Olulisim on tõenäoliselt löögikindlus. Järgnev tabel annab ülevaate just sellest.

Kaitseprillid soetamisel tuleb arvestada näokujuga. Kaitseprille ei kanta – need ei ole pelgalt ilu või laheda väljanägemise pärast. Mõnel inimesel on laiem, teisel kitsam nägu, mõnele sobivad pikemate sangadega, teisele lühemate sangadega kaitseprillid. Prillid peavad sobituma selliselt, et nad ei segaks töö tegemist.

Osadel prillidel on klaaside asendit (kallet) näo suhtes võimalik veidi muuta, et tagada oludele vastav silmade optimaalne kaitse. Enamasti on neil ka prillisangade pikkuse reguleerimise võimalus.

Terve päeva kaitseprillidega töötades ning samal ajal ka kuulmiskaitsevahendeid kasutades, oleks hea valida prillid, mille sangade otsad ei pöörduks kõrva taha, vaid oleksid sirged. Nii ei hakka klappide surve häirima. Oluline on kaitseprille kasutada ka näiliselt ohutute tööde puhul ning puhkudel, kus (suvel) palehigis töötades võivad kaitseprillide klaasid uduseks tõmbuda. Optiliste prillide kandjatele on mõeldud nn üleprillid (sarnanevad umbprillidele), mida saab panna oma prillide peale. Mugavaim lahendus on visiir või poolmask, mis katab optilised prillid ning kaitseb neid purunemise eest.

Olukordades, mil tuleb töötada kõrguses, kukkumisohuga kohtades ning mingil põhjusel ei ole võimalik tagada töötaja ohutust ühiskaitsevahenditega, nagu piirded, avakatted jms, tuleb ohutuse tagamiseks ja kukkumise vältimiseks kasutada isikukaitsevahendina turvarakmeid (kasutatakse ka väljendit kogukeharakmed) või positsioonivööd (kasutatakse ka väljendit tugivöö, julgestusvöö).

Nende kahe kaitsevahendi erinevus on peamiselt funktsionaalsuses. Positsioonivöö peamiselt kas aitab tagada töötaja tööasendi või piirab töötaja liikumist, mistõttu selle õigel kasutamisel ei ole töötajal võimalik sattuda kukkumisohtlikku kohta ega kõrgusest kukkuda. Positsioonivööd ei tohi kasutada kukkumiskaitsevahendina. Turvarakmed annavad aga võimaluse vabalt liikuda, ent õige kasutamise korral, kuid siiski kõrgusest kukkudes, jääb töötaja rippuma ning kahjud on oluliselt väiksemad. Eelistama peaks alati turvarakmete kasutamist.

Turvarakmeid tuleb kasutada:

• kukkumisohtlikes kohtades,
• ehituses karkassietapil – montaažitööde tegijal ja abistaval töötajal, katusetöödel,
• teleskoop- ja liigendtõstukites, kui kasutusjuhend seda kohustab,
• tellingute montaažil ja demontaažil,
• töötades mastis.

Kasutusvalmis kõrgtöö isikukaitsevahendite süsteemi kuuluvad:

• rakmed,
• ankurdusliin või turvaköis,
• leevendi (ehk raskusjõu energianeeldur),
• ankurduspunkt (ja ankur).’

Rakmete peamine roll on säilitada inimese keha turvaline dünaamiline jaotus kukkumisel. Rakmete disain peaks soodustama ohutut abi ootamist. Turvarakmete kui kaitsevahendite nõuded on kirjeldatud standardis EN 361. Sõltuvalt tööde liigist ja vajadusest saab valida kas ainult rakmed või rakmed koos vesti või kombinesooniga. Tihti liigitatakse ka positsioonivööd rakmete alla, ent neid saab kasutada siiski vaid piiratud juhtudel, kuna positsioonivöö, nagu eelpool märgitud, on mõeldud vaid piiramaks töötaja liikumisulatust, mitte kaitsma kukkumisel.

Turvaliin või -köis on osa süsteemist ja ühendab turvarakmed ankurduspunktiga. Kukkumise puhul peab turvaliin lõpetama vabalangemise. Kui köie pikkust on tarvis pidevalt reguleerida, on mõistlik kasutada tagasikerivat kukkumispiirajat ehk autoblokki (kasutusel ka terminid automaatblokk, turvablokk, tagasitõmbavad kukkumispidurid). Autoblokk tagab ka mugavama liikumise töökohas.

Jäik juhiktüüpi turvaliin peab vastama standardile EN 353-1, painduv juhiktüüpi turvaliin standardile  EN353-2. Asendi fikseerimise vööd ja köied peavad vastama standardile EN 358 ja inertsivabad autoblokid standardile EN 360.

Rakmete, turvaköie, kukkumise amortisaatori ja autobloki seisukorda tuleb alati enne kasutuselevõttu kontrollida.

Enne kasutama asumist tuleb tutvuda autobloki kasutusjuhisega, kuna sealt leiab ankurduspunkti asukoha jaoks erinevaid soovitusi.

Turvaköie lahutamatuks osaks on leevendi ehk energia summutaja. See osa süsteemist peab kukkumise lõplikul peatumisel tekkivaid jõudusid pehmendama. Leevendi neelab kineetilist energiat ja piirab jõu mõju ohutu tasemeni (alla 6 kN) selleks, et kõrvaldada eluohtlik olukord lõpliku peatumise hetkel (keskmise inimese kukkumisel umbes 0,5 meetri kõrguselt ja järsul peatumisel mõjub kehale jõud, mida võib võrrelda umbes 1600 kg raskusega). Leevendi peab vastama standardile EN 352.

NB! Selleks, et leevendi rakenduks ohutult, on vaja tagada ohutu rakendumise vahemaa (seda dikteerib leevendi kogupikkus, turvaköie pikkus, ankurduspunkti asukoht, töökõrgus maapinnast ja inimese pikkus).

Ankurduspunkt (ka ankurpunkt) võib olla püsiv (nt horisontaalne terastoru või -siini süsteem, ankurduspost) või mobiilne (nt ohutusstatiiv, tekstiilist horisontaalne ankurdusköis, terastross, kinnitusling vms). Kinnituspunktid peavad olema seotud püsiva struktuuri osadega, mis on piisavalt stabiilsed ja vastupidavad. Ankurduspunktiks sobib toode, mis vastab standardile EN 795. Ankurduspunkt ning köie pikkus ja -tüüp valitakse vastavalt kukkumiskõrgusele ja tehtavale tööle.

Ühe inimese turvaköie või autobloki võib kinnitada igasuguse konstruktsiooni külge, mis talub 100 kg keha kukkumist 2,5 meetri kõrguselt või 12 kN koormust (võrreldav 1200 kg massiga) 3 minuti jooksul. Parim asukoht on otse töötaja kohal. Ankru kinnitamine töötaja kõrvale võib põhjustada kukkumisolukorras pendeldust.

Turvarakmete valimisel tuleb lähtuda:

• tööde iseloomust– kui töötaja peab kasutama rakmeid igapäevaselt ja kogu tööpäeva vältel, siis on mõistlik soetada laiemate rihmadega, mitme kinnituspunktiga isikukaitsevahendid, millel on mugavamad reguleerimisvõimalused ja kinnitid;
• töökeskkonnast– tuletööde puhul, kus on rakmete vigastamise oht üsna suur, peaks valima leegikindlad rakmed, mis on kevlarist ning sellekohaselt tähistatud (erinevatel tootjatel on kasutusel erinevad tähistused);
• inimese parameetritest– samamoodi nagu riided, nii on ka turvarakmed erineva suurusega, st suurematele inimestele suurema mõõduga (näiteks XL), väiksemat kasvu inimestele väiksema mõõduga (näiteks M).

Mõne kukkumise puhul võivad rakmete valest kasutamisest tingitud vigastused olla sedavõrd suured ja viia mõtteni, et ilma rakmeteta oleks tagajärjed olnud võib-olla leebemad (näiteks ebapiisavalt pingutatud (reie)rihmad, valesti valitud ankurduspunkt, vale või liiga pikk turvaköis jne). Seega on turvarakmete kasutamisel tööandja kohustus tagada kasutajale vajalik väljaõpe ja ohutusalane juhendamine. Ohutusalane juhendamine peab hõlmama teavet ohtude ja olukordade kohta, mis võivad kaasneda, ja abinõude kohta, mida tuleb rakendada ning juhiseid tegutsemiseks õnnetusohu korral. Kukkumiskaitsevahendite kasutamine nõuab nii häid teoreetilisi teadmisi kui ka praktilisi oskusi ning ettevõttes ei pruugi olla töötajat, kes suudaks uut töötajat välja õpetada. Seetõttu on igati mõistlik korraldada kukkumiskaitsevahendeid kasutavatele töötajatele koolitus, kaasates spetsialisti väljastpoolt ettevõtet.

Head nõu ja abi kaitsevahendi valimiseks ja kasutamiseks saab turvavarustuse müügile spetsialiseerunud ettevõtetest.

Rakmete kasutamist nõudvaid töid ei tohi teha kunagi üksinda. Kui töökoht paikneb kukkumisohuga alas ja on vajadus kasutada turvarakmeid, tuleb töötada koos paarilisega, et kukkumise korral oleks tagatud kiire abi.

Enne rakmete, turvaköie või autobloki ja karabiini kasutamist ning kinnitamist ankurduspunkti külge tuleb veenduda, et need on terved ja töökorras. Köie pikkuse ja kinnituspunkti valikul tuleb arvestada töötamiskoha alla jääva vaba kukkumisruumiga.

Turvarakmete kasutamise meelespea ABCDE

Enne rakmete kasutamist mõtle läbi ja kontrolli järgmist:

A – ankurdamine (Anchor Point)
B – turvarakmed (Body Harness)
C – ühendusliin (Connector)
D – leevendi/aeglusti (Decelerator)
E – päästeplaan juhuks, kui peaks midagi siiski valesti minema (Effective Rescue)

Kukkumiskaitsevahendite eest tuleb hoolitseda samal moel nagu iga töövahendi eest. Need tuleb peale kasutamist puhastada ja vajadusel pesta majapidamisseebi ja veega ning kuivatada. Rakmeid on soovitav ladustada kuivas ruumis kaitstuna  otsese päikesevalguse eest ning perioodiliselt lasta kontrollida selleks volitatud spetsialistil vastavalt tootja soovitusele (enamasti 1 kord aastas). Ka näiliselt väikesed vigastused (näiteks sädeme põhjustatud auk, õmbluse rebendid, lahtise leegi tekitatud rakmerihma jäikus jms) võivad vähendada kukkumiskaitsevahendite omadusi ja pakutavat kaitset.

Kaitsejalanõud on mõeldud kandja jalgade kaitsmiseks. Põhimõtteliselt võib ka tavalisi kummikuid nimetada kaitsejalanõudeks, kui nende omadused on tähistatud sümboliga SB ja neil on vähemalt varbaosas kaitse ehk turvanina. Varem olid kaitsejalanõud oma tegumoelt sarnased, sageli ka ebamugavad ning rasked. Selle tingis peamiselt metallist varbakaitse/turvanina ning talla torkekindlaks muutmisel kasutatud metall. Tänapäevased kaitsejalatsid on mugavad kasutada kogu tööpäeva vältel (ja enamgi veel), näevad välja väga šikid ning on kaalult oluliselt kergemad, kuna kasutatakse komposiitmaterjalist turvanina ning kevlarist vms materjalist torkekindlaid taldu.

Kaitsejalanõud liigitatakse peamiselt:

• torkekindlate taldadega jalanõudeks, mida tuleb kasutada tee-ehituses, töötamisel ehitusplatsil (töö tellingutel, betoonitööd, valmisdetailide paigaldus, raketise ehitamine ja lammutamine jne) ja katusetöödel;
• tavaliste taldadega kaitsejalanõudeks, mida tuleb kasutada tööks teraskonstruktsioonide paigaldamisel, mastis, tornis, kraanal ning suure mahuti ja torujuhtmega seotud töödel, ahju ehitamisel, kütte- ja ventilatsioonisüsteemi paigaldamisel, metallikoostetöödel, pinnasetöödel, laevaehituses, puude langetamisel, transporditöödel ning rongide rööpaseadetöödel.

Töötamisel kuumadel ja/või külmadel pindadel peab kasutamatemperatuuri isoleerivate taldadega kaitsejalanõusid (tähistatakse tähekombinatsiooniga vastavalt HI – soojust isoleeriv ja CI külma isoleerivning HRO kõrgeid temperatuure taluv) ning tööde puhul, kus on oht sulaaine jalanõusse tungimisel, peab kasutama kiiresti eemaldatavaid kaitsejalanõusid.

Happelises keskkonnas kasutamiseks peab valima happekindla tallaga kaitsejalatsid (tald peab vastama standardile EN 13832-1) ja elektrit isoleerivate taldadega jalatsid peavad vastama standardile EN 50321.

Tähistused, mis oleks hea meeles pidada kaitsejalatseid soetama minnes, on toodud järgnevas tabelis.

P = kaitse naelatorke eest, E = energiat neelav kand (konts), WRU = vettpidavv pealdis, HRO = kuumuskindel tald, HI = kuumust isoleeriv, CI = külma isoleeriv, A = antistaatiline, I = elektrit isoleeriv

Eelpool viidatud standardis kasutatud energiaühik džaul (J) märgib löögienergiat, mis sõltub kukkuva objekti massist ja kukkumiskõrgusest, st raske ese, mis kukub turvaninale madalalt, sisaldab vähem energiat kui kerge ese, mis kukub kõrgelt. 200 J tähendab umbes 20 kg kukkumist 1 meetri kõrguselt.

Valdavalt kasutatakse Eestis madalaid tööjalatseid, mis ei kaitse pahkluud ega toeta jalga piisavalt ning seetõttu tuleb tihti ette jalatraumasid ja nihestusi. Mõnel pool maailmas nõutakse üldehitus-, infra- jms tööde puhul kas pool- või täissaabaste kandmist ning vaid sisetöödel ja töötamisel kergetööstuses on lubatud kasutada madalaid turvakingi.

Kaitsejalanõude soetamisel peaks kaaluma töö spetsiifikast tulenevaid riske ning mõtlema sellele, kas näiteks sandaalid pakuvad ikka piisavalt kaitset ning sobivad kasutamiseks välitöödel.

Mida pidada silmas kaitsejalatsite valimisel ja kasutamisel?

Sobivus:

• Kõnni uute jalatsitega, veendumaks, et need on mugavad.
• Saabastel-kingadel peab olema piisavalt varbaruumi (varvastest kinga ninani peaks jääma umbes 12–13 mm).
• Turvajalatsite soetamisel arvesta ka paksemate sokkide kandmisega.
• Saapad peavad olema mugavalt ümber kanna ja pahkluu.
• Seo jalatsi paelad (lukud, takjaskinnitid vms) lõpuni kinni.
• Kõrged saapad toetavad jalga paremini ja aitavad vältida hüppeliigese vigastusi.

Hooldus:

• Jalatseid tuleb töövälisel ajal hoida puhtana ja kuivana;
• Välitööde puhul tuleks kasutada veekindluse tagamiseks ja püsivuseks jalatsite kaitsekreemi (nahkjalatsite puhul);
• Vajadusel tuleb kaitsejalatseid desinfitseerida;
• Jalatseid tuleb kontrollida regulaarselt. Kuna erinevate töökeskkondade puhul on kasutusel erinevad kaitsejalatsid, siis pole ühest valemit, kuidas neid kõiki kontrollida – eelkõige tuleb järgida tootja soovitusi.
• Turvaninaga jalatsite puhul tuleb veenduda, et varbakaitse on terve. Metallist nina puhul on seda lihtne tuvastada kuna tugeva löögi saanud metall ei võta valdavalt oma esialgset kuju, komposiitmaterjalist varbakaitse puhul on selles sootuks raskem veenduda kuna komposiitmaterjal võib säilitada oma esialgse kuju, ent siiski võivad seal olla mõrad.
• Tallad tuleb puhastada ja kontrollida nende kulumist ja kahjustusi – torkekindla tallaga jalatsite tallad on veekindlad vaid seni, kuni olete astunud näiteks naela otsa. Jalg jääb tõenäoliselt terveks, kuid jalatsi tallas on pea nähtamatu auk, mis ei taga edaspidi veekindlust.
• Tallamustri kulumine – elektrilöögikindlus väheneb jalatsite kulumisel ja/või märgades oludes kasutamisel;
• Tuleb kontrollida, kas kaitsejalatsite nöörid-lukud-nööbid jms kinnitid on terved ja töökorras;
• Kulunud või katkised jalatsid tuleb kas parandada või vahetada uute vastu.

Kuulmiskaitse vajaduse väljaselgitamine algab ettevõtte riskianalüüsist. Riskianalüüsi läbi viies mõõdistatakse töökoha müratase ning leitakse sobiva tasemega kaitsevahendid. Müral kui ohuteguri kaardistamise tuleb silmas pidada kahte aspekti:

• -mürataset
• -selles veedetud aega.

Näide: 15 minutit 100 dB(A) müras viibides on annus täpselt sama, mille saab 8 tundi 85 dB(A) müras tööd tehes.

Kuulmiskaitsevahendid tuleb töötajatele väljastada, kui:

• -töötaja neid soovib või nõuab,
• -müratase on 85 dB või rohkem.

Esimesel juhul võib töötaja kasutada kaitsevahendeid vastavalt oma soovile, teisel puhul on kasutamine kohustuslik.

Kindlasti on kuulmiskaitsevahendite kasutamine kohustuslik järgmistel puhkudel: töötamisel metallipressi, pneumaatilise puuri või vasaraga, ehitusvaiade rammimisel, lõhketöödel, puidu- ja tekstiilitöödel, poldi- või naelapüstoli kasutamisel ja kõikidel muudel töödel, kus müratase ületab 85 dB(A).

Oluline on kuulmiskaitsevahendite valikul pidada silmas ka teist äärmust – liiga suure summutamise korral võib juhtuda, et töötaja n-ö lõigatakse ära kollektiivist ja töökeskkonnast ning temani ei kostu ka olulised helisignaalid. Mõistlik mürataseme summutus võiks olla kuni 70 dB-ni.

Kuulmiskaitsete valik algab vastuse leidmisest järgmistele küsimustele:

• -milline on müratase töökohal, st müra intensiivsus (dB) ja müra sagedus (Hz);
• -milline on vajalik summutusvõimsus mürataseme lubatud tasemele viimiseks (soovitavalt alla 80 dB, ent mitte alla 70 dB) – erinevatel kõrvatroppidel on erinev summutusvõime;
• -milline on töökeskkond (külm, kuum, niiskus, töö kemikaalidega, töö toiduainetega, määrdumine, kas töötaja peab saama suhelda teiste töötajatega või kuulma erihelisignaale);
• -kui pikk on kandmise/kasutamise aeg (on suur erinevus, kas kuulmiskaitseid on vaja kasutada paaril korral päevas ehk paarkümmend minutit, või kogu tööpäeva vältel; tähtis on teada, kas müra on ajutise iseloomuga või pidev; kas müra on stabiilne, muutuv, katkendlik, impulssidena);
• -millised on kasutaja eelistused (on kasutajaid, kelle kõrva välimine kuulmekäik on survele tundlikum ja on kasutajaid, kes kannavad näiteks optilisi prille ja seetõttu tekitab kõrvaklappide pidev surve kõrvalestadele ebamugavust või valu; on ameteid ja töid, kus tuleb samaaegselt kasutada erinevaid isikukaitsevahendeid ja need omakorda peavad omavahel sobituma, et ei hakkaks üksteist segama ega muudaks töötamist ja isikukaitsevahendite kasutamist ebamugavaks).

Kõik kuulmiskaitsevahendid, nii kõrvaklapid kui kõrvatropid, peavad vastama standardile EN 352.

Kasutamine

Enne kasutama asumist tuleb veenduda, et kaitsevahendid on puhtad ja terved.

Kui kasutusel on peavõruga kõrvaklapid, tuleb ühendusvõru seada sobivaks, et see ei rõhuks liialt pead.

Kui kasutusel on hügieenikomplekt (ühekordselt kasutatavad hügieenilised kaitsekatted, mis ei vähenda kõrvaklappide helisummutusvõimet ja mida kasutatakse just määrdunud või soojas keskkonnas), tuleb veenduda, et see on puhas ja kuiv. Vajaduse või määrdumise korral tuleb kaitsevahendid asendada uue komplektiga.

Kõrvaklapid peavad asetuma kõrvadele tihedalt, sest ainult nii on neist abi.

Peale kasutamist (tavaliselt tööpäeva lõpus) tuleb kõrvaklapid puhastada vastavalt tootja soovitustele (levinumatel kõrvaklappidel on võimalik mürasummutavat sisu pesta või vajaduse korral vahetada).

Allikas: https://tooelu.ee/et/106/erinevad-isikukaitsevahendid

Kiivri kandmise kohustus

Kaitsekiivri kandmine on kohustuslik piirkondades, kus tööprotsessist tulenevalt on peavigastuse oht, näiteks töö kõrgel paiknevatel töötamiskohtadel, töö redelitel ja tellingutel (sh tellingute püstitamisel ja lahtivõtmisel), töö tõsteseadmetega (sh kraana tööpiirkonnas), aga ka kaevanduses, avakaeves (sh nii kaevud kui kraavid), laevaehituses, puude langetamisel, tapamajas, rasketööstuses.

Igasugune kiiver eespool loetletud tööde puhul ei sobi

Kiivrid ei ole mõeldud kellegi lõbustamiseks ega ahistamiseks. Newtoni gravitatsiooniseadus ning teised füüsikaseadused toimivad kõigi puhul ja on kiivri kandmise põhjuseks. Kiiver on kavandatud selle kandja pea kaitsmiseks.

Suure riskitasemega töödel kohustuslik kaitsekiiver peab vastama Euroopa Standardi EN 397 nõuetele, mis määratleb tööstusliku kaitsekiivri omadused. See on kavandatud kaitsma kiivri kandjat kukkuvate esemete põhjustatud ajukahjustuste ja/või koljuluumurru ja vajadusel ka elektrilöögi eest.

Löögikindel müts ehk kõvamüts või koorikmüts ega ka jalgrattakiiver ei asenda kaitsekiivrit. Kõvamütsi kavandamisel on mõeldud pea kaitsmisele väikeste muhkude ja/või marrastuste eest, mida võivad põhjustada liiga madalad laed või rippuvad esemed töökohal. Neid kasutatakse peamiselt tööstuses.Kiivri kaal jääb tavapärselt vahemikku 300–360 g (metsameestele mõeldud komplekt, kuhu kuuluvad kiiver, kõrvaklapid, võrkvisiir ja vihmakaitse, kaalub umbes 660 g).

Valima peaks sellise kiivri, mille suurust saab reguleerida rullpingutiga, sest see tagab kiire ja mugava kohandamise ka juhul, kui tuleb kasutada alusmütsi (näiteks kui kiivrit on vaja kanda talvisel ajal hoones sees või koos alusmütsiga õues). Pinguti aitab reguleerida kiivrit selliselt, et kiiver püsib peas ka puhkudel, mil tuleb kummarduda või pead kallutada ning ka puhkudel, mil kiivril pole rihmasid, mis lõua alt toetaks ja aitaks vältida kiivri peast kukkumist.

Eraldi tähelepanu väärivad kiivrid, mille kuklaosas on UV-indikaator (tuntud ka kui UV-kell), mille punane värv UV-kiirguses aegapikku tuhmub. Kuniks indikaator on veel märgatavalt punane ja kiiver viga ei ole saanud, võib kiivrit julgelt kasutada ning olla veendunud, et selle plast ei ole rabedaks muutunud ning riski realiseerumisel pead ikka kaitseb. Kuigi UV-indikaatoriga kiivri hind on kallim tavakiivri hinnast, võib põgusa arvutuse järel väita, et sellist tüüpi kiiver on nõuetekohaselt hoiustades legaalselt kasutatav umbes 3–4 korda kauem kui n-ö tavaline kiiver.

UV-indikaatoriga kiivrite tootjapoolne kasutusjuhend lubab kiivrit kasutada enamikul puhkudel orienteeruvalt 3 aastat alates kasutuselevõtust või kuni 5 aastat alates tootmiskuupäevast.

Kiivri värv ei oma Eestis olulist tähtsust. Kiivrit valides võiks mõelda eelkõige oludele ja kandja töökohustustele:

• -kas kiivri külge saab kinnitada kõrvaklapid, otsmikulambi, teistsuguse visiiri, kahe-, kolme- või neljapunkti lõuarihma vms;
• -kas kiivri kasutajal on vaja pigem sellist kiivrit, mille nokk on lühem, või mida saaks pähe panna ka nii, et nokk jääb kuklasse ega segaks näiteks geodeedi nivelliiri või teodoliidi kasutamist.

Kasutamine

• -töövälisel ajal väldi kiivri hoidmist päikese käes;
• -kiivri kandmisel veendu, et see oleks tihedalt ja kindlat peas;
• -kiivrile ei ole soovitatav kleepida ega joonistada, kuna kleebiste liim ja markerite tint võib sisaldada lahusteid, mis võivad mõjutada kiivri omadusi;
• -kiivri määrdumisel pese seda vee ja nõrga seebilahusega ning kuivata;
• -kiivri kõrgusest kukkumisel või muul moel vigastumisel tuleb see vahetada töökorras kiivri vastu.

Kui kiivri kasutuselevõtu kuupäev ei ole mingil põhjusel teada või ei ole võimalik kiivri nokalt tootmiskuupäeva välja lugeda, võib kaitsevahendi kontrolli teha nii, et suruda mõõduka jõuga kiivrit külgedelt kokku või painutada kiivri nokka. Kui katse käigus kostub naginat või kiivrile ilmuvad praod, on kaitsevahend oma aja äraelanud ning see tuleb kasutuselt kõrvaldada (st vahetada uue vastu). Sama kehtib ka puhul, kui kiiver on kõrgusest kukkunud või kui midagi on kandmise ajal pähe kukkunud või muul moel kiivrit kahjustanud.

Mis on mis?

Kiivri ja löögikindla mütsi vastupidavust kajastav tabel aitab mõista kahte eri tüüpi isikukaitsevahendi olulisi erinevusi.

Töötervishoiu- ja tööohutusalasel juhendamiselning väljaõppel on ohutu ja tulemusliku töökeskkonna loomisel suur roll. See on ennetustegevuse vundamendiks, aidates vältida õnnetusi ning tööst põhjustatud haigestumisteteket ja süvenemist.

Põhjalikult planeeritud ja asjatundlikult läbiviidud töötajate juhendamine ja väljaõpe tõstab  töö efektiivsust ja vähendab kulusid. Suhtudes juhendamisse asjalikult ja järgides juhiseid, elab töötaja ettevõtesse paremini sisse, teeb vähem vigu töövõtete viimistlemisel ja tööülesannete täitmisel ning väldib tervisekahjustusi.

Sissejuhataval juhendamisel annab organisatsiooni töökeskkonnaspetsialistuuele töötajale esmase ülevaate. Esma- ja täiendjuhendamisega tagatakse, et töötaja oleks teadlik temale mõjuvatest ohuteguritest, nende kahjuliku mõju avaldumise vältimiseks rakendatavatest meetmetest ja muust infost, mis tagab tööd tehes tema tervise säilimise ja ohutuse.

Sissejuhatava juhendamise viib  töökeskkonnaspetsialist läbi töötaja tööleasumisel tööandja juhendi alusel ning see sisaldab:

• -ettevõtte töökorralduse, sisekorraeeskirjade ning töötervishoidu ja tööohutust reguleerivate õigusaktide tutvustamist;
• -töötervishoiu ja tööohutuse tagamiseks rakendatavate abinõude tutvustamist. Näiteks töötaja liikumisteede kindlaksmääramist ehk töötajale selgitatakse, kus tuleb ettevõtte territooriumil liikuda töötamiskohale tulles ja sealt lahkudes;
• -juhiseid käitumiseks õnnetusohu või tööõnnetuse korral. Näiteks tutvustatakse töötajale kohustust teatada koheselt tööõnnetusest ning kelle poole ja kuhu esmaabi saamiseks pöörduda;
• -juhiseid keskkonna saastamisest hoidumiseks;
• -töötaja kohustusi ja õigusi vastavalt õigusaktides sätestatule;
• –töökeskkonnavoliniku, esmaabiandja ja tööinspektsiooni kohaliku asutuse kontaktandmete tutvustamist. Need andmed võivad asuda ka mujal, näiteks infotahvlil või muus teabeallikas, kui sissejuhatavas juhendis on täpselt kirjas, kus nendega tutvuda saab.

Töötaja esmajuhendamise viib tema tulevasel töötamiskohal, läbi tööandja määratud pädev isik. Esmajuhendamisel tutvustatakse töötajale:

• -tööandja koostatud ja kinnitatud ohutusjuhendeid tehtava töö või kasutatavate seadmete, masinate, tööriistade, veokite ja muude töövahendite kohta;
• -töökeskkonna ohutegureid ja vajalike isikukaitsevahendite kasutamist. Näiteks tutvustatakse mürarikkale töökohale tööleasujale müra mõõtmistulemusi, milliseid kuulmiskaitsevahendeid tuleb kasutada ning millise tervisekahjustuseni võib viia nende mittekasutamine.
• -ergonoomiliselt õigeid tööasendeid ja -võtteid;
• -töötaja töökorraldust. Näiteks selgitatakse, millal tuleb suure füüsilise või vaimse töökoormuse, pikaajalises sundasendis töötamisel või monotoonse töö tegemisel teha töös vaheaeg ja miks on see vajalik.
• -tule- ja elektriohutusnõudeid;
• -hädaabitelefoni, esmaabivahendite ja tulekustutusvahendite asukohta;
• -töökohal kasutatavaid ohumärguandeid ning evakuatsioonipääsude ja –teede asukohta.

Täiendjuhendamine tuleb töötajale korraldada:

• -uute töötervishoiu ja tööohutuse juhendite või õigusaktide kehtestamisel või kehtivate nõuete muutumisel;
• -töökorralduse muutmisel või kui tema töös on olnud kolmest kuust pikem vaheaeg;
• -tehnoloogia või töövahendite vahetamisel või uuendamisel;
• -töötaja ümberpaigutamisel teisele tööle või tema tööülesannete olulisel muutumisel;
• -kui töötaja rikkus tööohutusnõudeid nii, et see põhjustas või oleks võinud põhjustada tööõnnetuse;
• -tööde või tegevuse puhul, mis ei kuulu töötaja töölepinguga määratud tööde või ametikohustuste hulka;
• -kui struktuuriüksuse juht või töötaja ise peab seda vajalikuks;
• -kui tööinspektor peab seda vajalikuks.

Täiendjuhendamise sisu ja mahu määrab tööandja ning need sõltuvad täiendjuhendamise korraldamise ajendist. Kui põhjuseks on näiteks kolmeaastane vaheaeg töötamises, siis on selle sisu maht sarnane esmajuhendamisega. Kui juhendamise ajendiks on töötaja poolt ohutusnõuete rikkumine, siis selgitatakse just rikkumisega seonduvat ja kestus on suhteliselt lühike.

Väljaõpe ohutute töövõtete omandamiseks korraldatakse töötajale pärast esmajuhendamist, vajadusel ka pärast täiendjuhendamist, praktilise töö käigus. Näiteks kuvariga töötamisel aidatakse töötajal seadistada kuvari ja tooli kõrgus, et tagada optimaalne tööasend.

Juhendite koostamine

Tööandja peab koostama ohutusjuhendid tehtavate tööde ja kasutatavate töövahendite kohta. Juhendid võib vormistada vastavalt oma soovile nii paberkandjal kui digitaalselt.

Juhul, kui ettevõte soovib tutvustada töötajatele ohutusjuhendeid digitaalsel kujul, tuleb nendega tutvumise registreerimiseks luua eraldi andmebaas, kus oleks võimalik isiku autentimine digitaalallkirjaga. Andmebaasis fikseeritavad andmed peavad vastama „Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe korra” määruse nõuetele. Juhendid peavad olema töötajale kättesaadavad ka pärast juhendamist.

Juhendamise registreerimine

Töötaja sissejuhatav, esma- ja täiendjuhendamine, väljaõpe ning töötaja iseseisvale tööle lubamine registreeritakse sellekohases päevikus või andmebaasis. Kirja tuleb panna:

• -juhendamise või väljaõppe kuupäev ja kestus;
• -juhendatava ja juhendaja ees- ja perekonnanimi ning amet;
• -struktuuriüksus, kuhu töötaja tööle suunati;
• -täiendjuhendamise põhjus;
• -töötajale tutvustatud juhendite ja õigusaktide nimetused;
• -iseseisvale tööle lubamise kuupäev.

Töötaja kinnitab juhendamist, väljaõpet ning iseseisvale tööle lubamist oma allkirjaga.

Iseseisvale tööle võib lubada alles siis, kui tööandja on kindel, et juhendamise käigus töötajale tutvustatud ohutusnõuded on selged.

Kontrollipunktid

Kokkuvõttes on töötajate tervist ja ettevõtte kasumlikkust hindavas organisatsioonis:

• -määratud vastavalt õigusaktide nõuetele töötervishoiu ja tööohutusalast tegevust korraldav töökeskkonnaspetsialist;
• -valitud töötajate esindaja töökeskkonnaalastes küsimustes ehk töökeskkonnavolinik.

Allikas: https://www.tooelu.ee/et/224/mida-ma-pean-teadma-tookeskkonnast

Isikukaitsevahend on inimese seljas, peas, jalas või käes kantav või hoitav vahend, mis kaitseb tema elu ja tervist ohustava teguri eest.

• Tööandja annab isikukaitsevahendid ning korraldab nende hoolduse ja puhastuse oma kulul.
• Töötaja on kohustatud kasutama isikukaitsevahendit vastavalt kasutusjuhendile, tööandja antud juhistele ning hoidma seda töökorras.
• Tööandja on kohustatud pidama töötajatele väljastatud isikukaitsevahendite üle arvestust.

Tööinspektsioonilt on korduvalt küsitud, kas tööandja võib võtta töötajalt allkirja selle kohta, et töötaja keeldub isikukaitsevahendit kasutamast, ehk kas töötajale saab panna isiklikku vastutust töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise eest. Kindlasti on ka töötajal isiklik vastutus, aga see ei vabasta vastutusest tööandjat – ei saa kokku leppida, et nii tööandja kui ka töötaja rikuvad koos seadust, aga vastutab ainult töötaja. Tööandja ja töötaja ei saa omavahel sõlmida kokkulepet seaduse rikkumiseks. Kui töötaja keeldub temale väljastatud isikukaitsevahendist, tuleks leida talle sobiv isikukaitsevahend. Isikukaitsevahend peab sobima kasutajale, vastama ergonoomianõuetele ning olema kooskõlas töötaja terviseseisundiga. Sellises olukorras võib isikukaitsevahendi valikusse kaasata ka töötervishoiuarsti, kes konkreetse töötaja terviseseisundist lähtudes saab anda soovituse sobivaima isikukaitsevahendi kasutamiseks. Näiteks kui koristaja on mingi kindla materjali suhtes allergiline, saab arst öelda, millist materjali tema nahk kannatab ja kas kasutada võib aluskinnast.

Viimase variandina võib tööandja kaaluda töösuhte lõpetamist pärast hoiatust. Nimelt võib tööandja töölepingu seaduse § 88 lõike 1 punkti 3 alusel töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlema poole huve järgides töösuhte jätkamist eeldada, eelkõige siis, kui töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi.

Levinud on mõtteviis, et isikukaitsevahendite kasutamine takistab ja aeglustab töötamist. Mõnikord võib tööprotsess nii lühike olla, et isikukaitsevahendi järele mineku ajaga jõuaks töö juba korduvalt ära teha. Tundub, et see väike kokkupuuteaeg müra või vibratsiooniga ei tee midagi halba, sest see on ju nii lühike.

Sageli kardetakse erineda teistest töötajatest, sest kui teised ei kanna isikukaitsevahendeid, siis mille poolest mina nõrgem olen. Tihti jääb puudu nõudlikkusest ja julgusest küsida töö tegemiseks vajalikke vahendeid. Küll aga oleme julged veendumuses, et midagi halba ei saa juhtuda. „Kiiremini, kõrgemale, kaugemale!” – isikukaitsevahend pigem takistab meid sel teel ja on tüütuks kohustuseks.

Tööinspektsiooni statistika kohaselt toimub ligi 10% rasketest ja surmaga lõppenud tööõnnetustest isikukaitsevahendite puudumise või mittekasutamise tõttu. Töötajale teadmata võib pikema aja vältel põhjustada haigestumise näiteks ohtliku kemikaali sissehingamine  või mürakeskkonnas viibimine. Töötajal on õigus isikukaitsevahendeid tööandjalt nõuda kui ta leiab, et ohuteguri mõju ei ole piisavalt vähendatud! 

Alad, kus tuleb kanda isikukaitsevahendit, on töökohal märgistatud ohutusmärkidega. Töötaja on kohustatud kasutama isikukaitsevahendit vastavalt kasutusjuhendile, tööandja antud juhistele ning hoidma seda töökorras. Kui töötajale väljastatud isikukaitsevahend ei vasta täielikult kaitsevajadusele, põhjustab kandjale liigset koormust või ei sobi kasutada tööoludes, tuleb sellest koheselt tööandjale või oma otsesele juhile teada anda. Isikukaitsevahendeid valides ja nende kasutamise korda määrates arvestab tööandja töötajate ja töökeskkonnavolinike ettepanekutega.

Enne isikukaitsevahendite väljastamist peab tööandja korraldama töötajatele nende kasutamise väljaõppe ning vajadusel näitliku kasutamise, juhindudes valmistaja kasutusjuhendist. Töötaja peab olema teadlik ka kaitsevahendi mittekasutamisega kaasnevatest terviseriskidest.

 Allikas: https://www.tooelu.ee/et/86/isikukaitsevahendite-kasutamine

Töökinnaste valmistamisel kasutatakse põhiliselt kolme eritüüpi nahkasid: sea-, looma- ja kitsenahka. Neid iseloomustavad erinevad omadused, mida on võimalik lühidalt kirjeldada järgnevalt:

Loomapindnahk
Väga kulumis- ja rebenemiskindel ning talub suurt koormust.
Hülgab hästi niikust. Loomanahast saadakse paksu nahka, millest tehakse üldtööde kindaid ja kindaid, mis peavad kaua vastu mehhaanilisele kulumisele.

Seapindnahk
Töökinnaste kõige levinum materjal.
Põhjuseks odavus ja väikeste aukude tõttu, mis on jäänud seakarvadest nahk „hingab”. Ei ole niiskuskindel. Teatud parkimismeetoditega saab seanahast väga pehme ja
tugeva naha, millest nt Guide seapindnahk kindaid teeb.

Kitsenahk
Väga elastne ja kulumiskindel nahk. Kitsenahk on õhem ja sobib ideaalset kinnaste tootmiseks, kus on vaja sõrmeotstetundlikkust.
Oma rasvasisalduse tõttu hülgab niiskust. Meie valikus on kitsenahast üldtööde-, peenmehhaanikatööde- ja keevituskindaid.

Pind- või alusnahk
Pindnahk on naha pealispind – sile pind.
Alusnahk on naha aluspind, mis on saadud naha lõikamisel pikuti. Pind on ebaühtlane ja kare, mis tagab hea haarde.

Alusnahk on poorne ja ei kaitse niiskuse eest nagu pindnahk. Loomaalusnahast toodekase kuumuskindlaid- ja keevituskindaid, sest alusnahk kaitseb kuumuse eest paremini kui pindnahk.