Ohutusjuhendis on kirjas, kuidas töötada vältimaks tervisekahjustusi. Praktika näitab, et läbi mõeldud ohutusjuhend säästab elusid ja tagab tulemuslikuma juhendamise ja väljaõppe.

Eesmärki täitev ohutusjuhend on:

• lühike;
• sisukas;
• visuaalne, illustreeritud;
• seda on lihtne lugeda ja meelde jätta;
• loodud koostöös ettevõtte töötajatega.

Ohutusjuhendeid koostades tuleb arvestada, et need hõlmaksid ettevõttes tehtavaid töid ja kasutatavaid töövahendeid, kusjuures töövahendi ohutusjuhendi koostamisel tuleb arvestada töövahendi valmistaja kasutusjuhendis olevaid nõudeid. 

Hea ohutusjuhendi koostamisest võiks osa võtta nii juhid, töökeskkonnavolinik kui ka töötajaid. Üheskoos käiakse läbi ettevõtte igapäevatöö ning töövahendite kasutus alates käivitamisest kuni hooldamiseni välja. Tööülesannetest lähtudes võiks lahti kirjutada kõik ohutegurid (füüsikalised, keemilised, bioloogilised, psühhosotsiaalsed, füsioloogilised) ja nendega seotud tervisekahjustusi vältivad ennetusmeetmed. Nii täidab juhend maksimaalselt eesmärki.

Mitme erineva töövahendi ohutusnõuete käsitlemine ühes ohutusjuhendis on soovitatav ainult sel juhul, kui töötaja kasutab kõiki neid töövahendeid. Vastasel juhul peab ohutusjuhendis eristama need nõuded, mis on seotud töötaja tööga. Väga erinevate tööülesannete puhul tasub kaaluda eraldi ohutusjuhendite loomist.

Hästi koostatud ohutusjuhend muudab õigusaktid, standardid ja ettevõttes kehtivad ohutusnõuded töötajatele kergesti arusaadavaks. Sõltumata ohutusjuhendi hankimise ja koostamise viisist, vastutab ohutusjuhendi sisu eest tööandja.

Kirjaliku ohutusjuhendiga tutvub töötaja enne tööle asumist ja saab seda soovi korral ka hiljem lugeda. Tööandja organiseerib ohutusjuhendite koostamise ja uuendamise vastavalt kogemustele, töökeskkonna sisekontrollile ja riskianalüüsile ning tööõnnetuste, õnnetusohtude ja -juhtumite uurimismaterjalidele. Ohutusjuhendite täiendamisele järgneb juhendamise kordamine.

Ohutusjuhendid peaksid olema töötajatele kergesti kättesaadavad. Töövahendi kohta olulisemaid ohutusnõudeid sisaldava lühiinformatsiooni võib paigaldada ka töövahendiga töötamise koha kõrvale. Näiteks kui töövahendiks on kuvar, võivad plakatil olla võimlemisharjutused, mida teha tööpausi ajal.

Ohutusjuhendi koostamine

Ohutusjuhendi koostab tööandja (sageli kas töökeskkonnaspetsialist või juhendis käsitletava töölõigu juht), arvestades töövahendi kasutusjuhendit.

Ohutusjuhendis peaksid kajastuma:

• võimalikud ohuolukorrad ja juhised nende korral tegutsemiseks
• olulised abinõud enda ja teiste ohutuse tagamiseks (sh isikukaitsevahendite kasutamine)
• ümbritseva töökeskkonnaga seotud ohud (näiteks läheduses teostatavad tõstetööd).

Ohutusjuhendi koostamisel võetakse arvesse ettevõtte riskianalüüsi, töötajate kogemusi ning toimunud ohuolukordi, tööõnnetusi ja kutsehaigestumisi.

Oluline on pidada silmas juhendi lugejat – juhendis olev info peab olema lugejale kergesti mõistetav. Selleks soovitatakse kasutada:

• liigendatud teksti (eraldi lõigud, alapealkirjad)
• värve ja fotosid (näiteks lisada pilt seadme hädaseiskamisnupust)
• lihtsat keelt (üldmõistetavad sõnad, lühidad laused)
• praktilisi soovitusi (juhendis kirjeldatut peab olema võimalik ka tegelikkuses rakendada).

Enne juhendi kasutusele võtmist tuleks anda see lugeda töötajale, kes kirjeldatava tööga igapäevaselt kokku puutub – tema saab kontrollida nii nõuete asjakohasust kui ka juhendi selgust ja seda vajadusel täiendada. Ohutusjuhend peaks olema võimalikult lühike, muutes õigusaktide ja ettevõtte ohutusnõuded töötajale lihtsalt mõistetavaks sisaldades ainult olulist teksti (mitte näiteks väljavõtteid seadustest, mis konkreetse tööolukorraga ei seostu).

Juhend ei peaks kajastama liiga palju üldist informatsiooni – näiteks tööga seonduvate õigusaktide nimekiri võib olla osaks sissejuhatavast või üldisest ohutusjuhendist kuid mitte igast ohutusjuhendist. Kui juhendi aluseks võetakse sarnase seadme või töö ohutusjuhend teisest ettevõttest, tuleb seda kindlasti kohandada vastavalt oma ettevõttele, eemaldades kogu mittevajaliku info ning veendudes, et just teie ettevõtte eripärad oleksid juhendis kajastatud.

Kuna ohutusjuhend on dokument, mis aja jooksul muutub (näiteks tuleks juhend üle vaadata tööõnnetuste toimumisel või uute ohutusalaste tähelepanekute ilmnemisel töö käigus), siis tuleks juhend tähistada kas versiooni tähise või kuupäevaga – nii on võimalik kindel olla, et töötaja on tutvunud juhendi ajakohase versiooniga. Ohutusjuhendi täiendamisel tuleb töötajale läbi viia juhendamise kordamine.

Ohutusjuhendi säilitamise korra otsustab tööandja. Töötajale tuleb tagada võimalus juhendiga igal ajal tutvuda. Ettevõtetes hoitakse ohutusjuhendeid kas töökohtadel, puhkeruumis, vahetuse vanema käes või sekretäri juures – oluline on tagada, et juhendi viimane versioon oleks alati töötajatele tutvumiseks kättesaadav. Sageli vastutab töökeskkonnaspetsialist selle eest, et ohutusjuhendi muutumisel vahetataks välja juhendi koopiad töökohtadel.

Ohutusjuhendi koostamise meelespea

• Kaasake ohutusjuhendi koostamisse juhid, töökeskkonnavolinik ja töötajad.
• Mõelge ja arutage läbi ettevõtte igapäevatöö ning töövahendite kasutus.
• Kirjutage tehtavast tööst ja töökohast lähtuvalt lahti ohutegurid ja ennetusmeetmed.
• Vormistage ohutusjuhend viisil, et seda oleks lihtne lugeda, mõista ja meelde jätta. Lisage pilte ja jooniseid, mis annavad just uuele töötajale palju väärtuslikku teavet.
• Kontrollige, et ohutusjuhend vastab töökeskkonnale ja kasutatavale töövahendile.

Terviseriski vähendamiseks kasutatakse töökohal vastavalt olukorrale ohumärguannet, mis osutab teatud esemele, tegevusele või olukorrale ning millega esitatakse vajalik ohutusteave või tegevusjuhis. Ohumärguannete kasutamise nõuded töökohas on sätestatud Sotsiaalministri 30.11.1999 määrusega nr 75 „Ohumärguannete kasutamise nõuded töökohas“.

Tööandja peab töötajaid ja töökeskkonnavolinikke teavitama kõigist tööl kasutatavatest, muudetavatest või uutest kasutusele võetavatest ohumärguannetest ning juhendama neid ohumärguannete tähendusest ning selle mõjupiirkonnas kehtivate käitumisreeglite kohta.

Ohutusmärgid

Töökeskkonnas on enamjaolt kasutusel ohutusmärgid, mis jagunevad otstarbe järgi keelu-, hoiatus- ja kohustusmärkideks, evakuatsiooni- ja esmaabimärkideks ning tuletõrjemärkideks.

Keelumärgid on ümara kujuga, must piltkirjaga valgel taustal ning punase äärise ja diagonaaljoonega. Hoiatusmärgid on kolmnurkse kujuga, must piltkirjaga kollasel taustal ja musta äärisega. Kohustusmärgid on ümara kujuga ja valge piltkirjaga sinisel taustal. Evakuatsiooni- ja esmaabimärgid on ristküliku või ruudu kujuga ja valge piltkirjaga rohelisel taustal. Tuletõrjemärgid on ristküliku või ruudu kujuga ja valge piltkirjaga punasel taustal.

Samas võib töökeskkonnas kasutada ka poest kättesaadavaid ja standardile ISO 7010 vastavaid ohutusmärke.

Näiteks võivad ohutusmärgid teavitada suitsetamise keelust, kaitsekiivri kandmise kohustusest või hoiatada elektriohust.

Kui töökohas on ohualad, paigaldatakse ohutusmärk selle ala sissepääsu juurde. Nii võib näiteks tööruumi või territooriumile sissepääsult leida kõrvalise isiku sisenemise keeldu tähistava märgi, rippuva lasti või liikuva veoki/tõstuki hoiatusmärgi.

Ohutusmärk paigutatakse hästivalgustatud kohta ning vaatenurga suhtes sobivale kõrgusele, vältides märgi varjamist konstruktsioonide või esemete poolt. Ohutusmärgile võib lisada teatetahvli, mis dubleerib sõnaliselt märgi tähendust, annab lisateavet märgi mõjupiirkonna kohta või suunab märgil tähistatud ruumi või vahendi asukohale.

Ohuallikale eriomase ohu korral paigaldatakse märk ohuallika juurde. Näiteks paigaldatakse köögis pliidi ja supikatla lähedusse hoiatusmärk põletusohule osutamiseks.

Kohustusmärk “Kanna kuulmiskaitsevahendit” tuleb paigaldada ohualasse sisenemise koha või müra tekitava seadme juurde, kui müratase on 80 dB(A) või ületab selle. Üldjuhul on ka seadme tootja asjakohased ohutusmärgid seadmele nähtavale kohale paigaldanud ning tööandja korraldab nende korrashoidmise ja kulumise korral nende asendamise. 

Takistuse, ohtliku koha ja liikumistee märgistamine.

Takistustega kokkupõrkamise ning inimeste või esemete kukkumise ohuga koht tuleb märgistada kas vahelduvate kollaste ja mustade või vahelduvate punaste ja valgete triipudega, mis on ligikaudu 45° nurga all ning võrdse laiusega. Sageli märgistatakse trepi esimese ja viimase astme serv, kui trepi astmed ja mademed on sama värvusega ja/või vähese valgustatuse korral on kukkumise oht. 

Takistuse ja ohtliku koha märgistus.

Kui ettevõtte territooriumil puuduvad kõnniteed, peavad alalised sõidukite liikumisteed olema märgistatud selgelt nähtavate, eelistatult valgete või kollaste, pidevjoontega. Samalaadselt märgistatakse ohutuse tagamise eesmärgil ka siseruumides sõidukite liikumisteed.

Mahutite ja torude märgistus

Ohtliku aine või segu mahutid ja mahutid koos nähtava torustikuga, mis sisaldab või mille kaudu transporditakse ohtlikke aineid ja segusid, peavad olema märgistatud asjakohase ohupiktogrammiga või samaväärse hoiatusmärgiga. 

Sööbiva aine piktogramm ja hoiatusmärk.

Märgistust võib täiendada lisateabega, näiteks ohtliku aine või segu nimetuse või valemiga ning ohtu puudutavate üksikasjadega.

Samas, kui mahutit kasutatakse lühiajaliselt või selle sisu muutub sageli ning töötajaid on teavitatud seotud ohtudest, ei ole märgistamine nõutud.

Torustikud märgistatakse püsivärvi või värvilise kleebisega, millel on aine voolusuunda näitav nool, alljärgneva tabeli kohaselt:

Torustikule kantavat märgistust korratakse otstarbekal kaugusel üksteisest ning kõige ohtlikumate kohtade, näiteks ventiilide või ühendusarmatuuride vahetus läheduses.

Ajutised ohumärguanded

Valgusmärguande, helisignaali või suulise märguandega teatatakse töötajatele ähvardavast ohust, juhitakse töötajate tegevust või kutsutakse neid hädaohu korral lahkuma ohualalt. Suulise või käemärguandega juhendatakse ohtlikku teisaldamist või manöövrit sooritavat isikut. Valgusmärguande, helisignaali, suulise- ja käemärguannete tunnused ja kasutamine on reguleeritud Sotsiaalministri 30.11.1999 määruses nr 75 “Ohumärguannete kasutamise nõuded töökohas” § 14-21.

Isikule, kes seadmega teisaldab lasti või sooritab manöövreid, antakse juhiseid käte kokkuleppeliste liigutuste või asendite ehk käemärguannete abil. Kasutusel on allolevad käemärguanded. Käemärguannet edastavale isikule (signaliseerijale) ei anta lisaks manööverdamise ja teisaldustööde juhtimisele ning läheduses viibivate töötajate ohutuse tagamisele muid täiendavaid ülesandeid.

Üldised käemärguanded:

Püstsuunalise liikumise juhtimise märguanded:

Rõhtsuunalise liikumise juhtimise märguanded:

Märguanded ohu puhul:

• Isikukaitsevahendite väljastamisel töötajatele tuleb korraldada isikukaitsevahendite kasutamise väljaõpe.
• Töötajat tuleb teavitada terviseriskidest, mis võivad kaasneda kaitsevahendi kasutamata jätmisega.
• Töötaja peab saama juhised isikukaitsevahendite regulaarseks kontrollimiseks ja hooldamiseks.

Isikukaitsevahendite väljastamisel töötajatele tuleb korraldada isikukaitsevahendite kasutamise väljaõpe, mis vajadusel hõlmab näitlikku kasutamist. Töötajat tuleb teavitada terviseriskidest, mis võivad kaasneda kaitsevahendi kasutamata jätmisega. Väljaõpet korraldades tuleb arvestada isikukaitsevahendite kasutusjuhendeid, isikukaitsevahendite kasutamise korda ettevõttes ja riskianalüüsi tulemusi. Töötaja peab saama juhised isikukaitsevahendite regulaarseks kontrollimiseks ja hooldamiseks. Väljaõppe käigus on vaja töötajaid teavitada, kus ja millistes tingimustes tuleb isikukaitsevahendeid hoida, ka pärast tööpäeva lõppu. Kui asjaolud nõuavad, et sama isikukaitsevahendit kasutab mitu töötajat, tuleb teavet anda abinõudest, mille rakendamisel ei teki kasutajatel tervise- või hügieeniprobleeme. Nendeks on tavaliselt desinfitseerimis- ja puhastusvahendite kasutamine. Vajadusel peab väljaõppe korraldamisse kaasama spetsialistid väljastpoolt ettevõtet, eriti juhul, kui vastavat liiki isikukaitsevahend võetakse kasutusele esimest korda. Näiteks kukkumiskaitsevahendite kasutamine nõuab nii häid teoreetilisi teadmisi kui ka praktilisi oskusi ning ettevõttes ei pruugi olla töötajat, kes suudaks uut töötajat välja õpetada. Seetõttu on igati mõistlik korraldada kukkumiskaitsevahendeid kasutavatele töötajatele koolitus, kaasates spetsialisti väljastpoolt ettevõtet.

Väljaõppe üheks aluseks oleva kasutusjuhendi peab  koostama isikukaitsevahendi tootja või tema volitatud esindaja ning edasimüüja peab selle eestikeelsena ostjale kaasa andma.

Koos isikukaitsevahendiga esitatavad kasutusjuhised peavad lisaks tootja nimele ja aadressile sisaldama muuhulgas kogu järgmist asjakohast teavet:

1. ladustamise, kasutamise, puhastamise, hooldamise, korrastamise ja desinfitseerimise juhised. Tootja soovitatud puhastus-, hooldus- ja desinfektsioonivahendid ei tohi asjakohastele juhistele vastaval kasutamisel kahjustada isikukaitsevahendit või selle kasutajat;
2. isikukaitsevahendi kaitsetaseme või -klassi määramiseks tehtud asjakohastes tehnilistes katsetes kindlaks tehtud kaitseomadused;
3. vajaduse korral koos isikukaitsevahendiga kasutatavad lisaseadmed ja asjakohaste varuosade omadused;
4. vajaduse korral erinevatele ohutasemetele vastavad kaitseklassid ja kasutuspiirid;
5. vajaduse korral isikukaitsevahendi või selle teatavate osade kasutusaja lõppemise kuu ja aasta või kasutusaeg;
6. vajaduse korral veoks sobiv pakendiliik;
7. märgiste tähendus;
8. oht, mille eest kaitsmiseks isikukaitsevahend on projekteeritud;

Isikukaitsevahendi ja kasutusjuhendi oluliste puuduste avastamisel on õigus pöörduda nende edasimüüja või Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti poole